Arsenal - Atletico Madrid reisikiri (05/05/2026)

Alustada tuleb seigast, et eelmine aasta sai koos Mihkliga käidud Arsenal-PSG poolfinaali Londonis vaatamas ning panin oma nime naljaga pooleks selle aasta poolfinaali loosi sisse. Äike ikka kaks korda samasse kohta purakat ei pane, aga tuleb välja teisiti. Kui loosiõnn naeratas, siis tuli hakata lende ja majutust otsima ning tegin plaani, et teeks odavalt ja enamvähem kiirelt kogu reisi. 

Logistika

Minekuks Finnair kuna olin veel eelmise aasta LOTi reisist traumeeritud. Siis pidi eriti varajasel hommikutunnil lendama hakata, oodata pealelõunani hotelli saamist ja natuke magada enne mängu. Lennud tundusid head, lõunast Helsingisse, sealt edasi Heathrowsse, täitsa inimese moodi. Vaatasin, et kui miskit juhtub, siis peaks veel üks lend olema, millega võiks jõuda, aga napiks läheb. Hotelli võtsin sama, mis eelmisel aastal ja trajektooril Heathrow-Earl’s Court-Emirates, sest siis saab Piccadilly metrooga otsemaid kütta edasi-tagasi. Ei pea ajumahtu liigselt logistikaga koormama. 

Mängupäeva hommikul ärkasin sõnumi peale, et Helsingi-Heathrow on tühistatud tehnilistel põhjustel. Samaaegselt hakkasin skännima kas on alternatiivseid lende ja lootsin, et Finnair lahendab ikka hilisema lennuga asja. 20 minuti pärast tuli kinnitus, et olengi tõstetud 14.05 lennult 16.00 lennule (mis vähemalt istekoha osas parandas olmet, sest varasemalt oli mind pandud täpselt viimasesse ritta, keskele, vetsuseina vastu). Teisalt kui varasemalt olin arvestanud, et mul on 2-3 tunnine puhver Londonis, siis nüüd see plaan oli läbi. Ees terendas spurt lennujaamast hotelli ja hotellist staadionile. Kõik tehtav, aga närvikulu suurem.

Lennud iseenesest möödusid muretult ja olid ajas, aga etteulatuvat pinget tekitas, et Piccadilly peal on severe delays, sest miskit rajal katki. Tegin juba alternatiivseid marsruute Heathrow Expressiga, aga õnneks tehnikud suutsid need jamad vahepealsel ajal lahendada. Heathrows maandudes tegin uue mitte-ametliku rekordi ehk vähem kui poole tunniga lennukist välja, passikontrollist läbi ning metroo peale. 150 minutit oli veel mängu alguseni jäänud. Vimplit ei saanud, tuli ise tehisaruga genereerida…

Kiiresti oma kodukanti, hotellis check-in, asjad laiali, riietevahetus ja kerge värskendus ning staadionile. Pakun, et sain liikuma ca 18.40 Earl’s Court kandist ning peale paari peatust oli metroo pungil, aga mitte Arsenali fänne. Tohutu hulk rahvast teatrisse, koju ja mujale liikumas. Tunne oli nagu Tokyo metroo videotes, aga puudus sisselükkaja ukse peal. Kuskil nurka surutuna sõbrunesin ühe Ameerika juudi-ukraina päritolu vanema fänniga ning ühe kohalikuga. Nemadki ei mõistnud, mis toimub, aga Arsenali peatuses tulime maha, kõndisime staadioni poole ja laulud hakkasid enne sillatreppe juba pihta. Staadionile jõudsin ca 45 minutit enne avavilet. Aega nagu oli, aga lisanärvipinge oli nats kurnav.

Mäng

Meeleolu staadionil ja ümbruses oli seekord teistmoodi. Eelmine aasta tundsime end hästi, sest jõudsime nii kaugele Meistrite liigas. Samas mängu enda ümber oli suur annus ärevust ja pinget, mida pealtvaatajad ei osanud ise sõnastada, aga kindlasti olemas. Vanematel olijatel kangastusid core memory traumaatilised episoodid veel Wengeri ajast (2008/2009), mil Manchester Unitediga mängiti ja lasti Ronaldol hea tunne pea 11 minutiga maha mängida (ja olla 0-2 taga), sest härra küttis pea poolelt väljakult Almuniale sisse. Ei ole lihtne olnud Arsenali toetaja elu. Eelmine aasta oli hea tuju ja kaasaelamine hoos kuniks Dembele väravani. Pärast seda meeleolu muutus ja staadioni osised hakkasid igaüks oma elu elama - kes laulis, kes jorises, kes kassis omaette. Meie kant hoidis tollal närvi ja lasime edasi, aga ühtsust polnud.

Eile aga oli fännide kehahoiak enesekindel, mitte ülbe. Tiimi tervitati juba bussiga sisse sõites (sain sellest tagantjärgi teada) ning mängupäeva kavad said mitmest müügipunktist otsa enne mängu. Kohe sisse jõudes oli laul lahti, sh there’s only one Gunnersaurus. Kui aastataguse tifo üle tehti nalja ja ilguti, siis Mikel Arteta hispaania armaada kui kaotusteta Meistrite Liiga kampaaniat tähistanud tifo osas ei saa midagi nuriseda. Püroefektid paistavad käivat iga suurema mängu juurde nüüdseks.

Seisime Clock Endis, kolmandas reas nii lähedal väravale, et Rayaga saanuks rahulikult juttu rääkida ning Oblakit rõveda slaavi sõimuga kostitada. Siivsate kodanikena hoidusime mõlemast, las proffid teevad oma tööd. Koosseisu osas üllatas Lewis-Skelly sissejätmine, aga keegi ümberringi ei arvanud, et see saab olema meeskonna nõrkuseks peale Fulhami esitust. Tunti rahulolu, et pink on tugev ning valikut olemas ja see sats saab hakkama. Olime Ashburton Army kõrval järjekordselt, mis tähendas, et laulmist ja hõikumist tuli teha juba enne mängu. 

North London Forever tehti jõuliselt, kõlas igast staadioni nurgast ja kui vihma hakkas vahepeal kraesse viskama, siis see oligi lubatud whatever the weather. Ei saa üle ega ümber, et kohapeal vaadates paistab mäng täiesti teistsugusena ja tempo teistmoodi, eriti kuna ei ole teleülekande külgperspektiivi. Esimese kümne minutiga oli selge, et allahindlust täna ei anna Atleticole ega endale: tegu on koduväljakuga ning kaheteistkümnes mees on platsil kaasas. Väidan, et seda tundsid Atletico mängijad ja treeneripink, sest sedasama frustratsiooni pidid nad alla neelama eriti mängu lõpus.

Mängupildi mõistes alustasime hästi, mängiti kindlalt, lollusi taheti vältida ja situatsioone hakkas tekkima. Gyökerest rapiti iga palliga, Sakale loodeti otsustamise mõttes ja Trossardi innustati igakülgselt ette võtma vastaseid. Mul igatahes oli juba esimese poolaja lõpuks hääl kadunud, aga suuresti oli selles süüdi Saka värav. See oli tohutult oluline, sest lasi välja mingisuguse sõnastamata pinge kaasaelajatest ja meeskonnast. Saime aru, et nüüd on asi meie kätes ja seda ei lase minema. Poolaja lõpuks hakkas Ashburton Army trumm taguma rütmi laulule we’re on our way to Budapest.

Poolajapausil trumm ei lõpetanud tagumist. Ungari terendab. Valged jõud on võitmas - Orban just löödi minema, Arsenal läheb järgi. Viigu sinna teekond “over land and sea”, aga kohale peame jõudma. Endised mängijad ja eksperdid üritavad aru saada, mis just toimus. Walcott käib mööda ja filmib meeleolu ning suur naeratus näol. Nacho Monreal annab intervjuud ja on näha rõõmu tema silmist - äkki tuleb ära, no peab tulema! Samas kogenud ja pikaajalise toetajana tead, et ega me kunagi tee seda endale lihtsaks. Aga äkki täna ikka teeme? Vahelduse mõttes?

Teine poolaeg oli kindlasti närvilisem, vähemalt esimene pool sellest. Samas staadionil ei olnud kuidagi tunnet, et täna laseksime endale väravat lüüa. Või kui lüüakse, siis lööme neile rohkem. Gabriel ja Saliba lappisid kõik ära, Rice jooksis nagu loom (loe: tavaline) ning tunnetati oma jõudu ja tahet. Atletico tegi üpris kiiresti kolmese vahetuse, mis võttis suuresti välja nende kõige loovamad mängijad ning ainsa pingemomendina tekitas Sorlothi ja Gabrieli duelli, kus Sorloth ilmselgelt oli vaadanud Haalandi viimast esitust tema vastu. Probleemiks vaid see, et Sorloth pole Haaland… 

Teine poolaeg oli keskelt pooleks löödud. Mida aeg edasi, siis Arsenal surus oma mängu peale, tekitati võimalusi ja kummalisel kombel ei löönud Gyökeres väga heast kohast teist väravat, mis oleks asja täiesti selgeks teinud. Närvid rahustanud. Kuid mäng hoiti peamiselt Atletico poolel ja oli tunda kuidas jõuetus teisele väljakupoolele jõuda hakkas neid häirima. Simeone viibis lausa viimasel kümnel minutil mitmeid kordi oma kastist väljas ja väljakul - selle eest pidanuks ta ammugi juba kollase saama. Meie vahetused töötasid, Arteta finisherid tulid tugevate esitustega ja tempo ei langenud. Laul ja möirgamine jätkus publiku seas ning kohe kui Atletico sai palli, siis mõne sekundi pärast hakati hüüdma Arsenal, Arsenal, Arsenal. 

Ei saa mööda, et lõpus määratud lisaminutid tundusid meeletult pikalt. Saaks see vaid läbi, see oli peamine tunne. Kuskil 60. minutist alates oli tunne kuidas aja kulg aeglustus, aga lõpuminutid läksid teosammul. Panin kellale taimeri lisaminutitega ja kõrvalolijatega vaatasime seda pidevalt ja lootusrikkalt. Kogu lisaminutite mäsu ajal siiski ei tekkinud tunnet, et Atletico suudab midagi teha ja üllatada, aga kunagi tea. Nii palju selliseid mänge nähtud ja läbi elatud, et kõik oleme kuidagi traumeeritud klubi ajaloost.

Kuid kui lõpuvile käis, siis kogu staadion hingas ühiselt välja kergendusest ja lasi valla möirge ja karje, mis oli midagi primitiivset ja loomalikku. Katarsis. Puhastus. Kõik see ootus, lootus, kergendus, uhkus tuli välja ühiselt 60 000 pealtvaataja kaudu (miinus Atletico fännid). Keegi ei arva, et sellest piisab finaali võiduks, aga oleme õigel teel ja juba see on saavutus, sest mingisugune vastik asi aeti ühiselt koos meeskonnaga välja. Nagu meil laulupeo ajal, siis terve staadion oli täis vaid minu inimesi. Meie inimesi. 

North London Forever tuli nüüd kõigil kõri- ja hingepõhjast, tähistades veelgi enam, mida see klubi ja meeskond tähendab. Tiim käis mööda staadionit ja tundsid isegi seda atmosfääri ja oma saavutuse kaalu. Tol õhtul saavutati ühiselt mingi uus küpsus või olemise viis.

Olen käinud mitmeid kordi staadionil, aga sellist meelolu, melu ja möllu ei ole kunagi näinud. Tantsiti ja lauldi, karjuti rõõmust, keegi ei tahtnud ära minna. Sinna kõrvale veel seegi, et Atletico fänne hoiti oma alal pikalt kinni ja kuna staadion oli veel rahvast täis, siis nad pidid seda rõõmu ja joovastust ning katarsist kõrvalt kibedalt nautima. Mingi alatu koht meis nautis sedagi ja andis sinna natuke vunki juurde, sest nii mitmelgi korral oleme meie olnud vastupidises situatsioonis. Täna on meie õhtu ja meie võit olgu teile karistuseks.

Ümberringi naerul näod, võõrad saanud sõpradeks. Seljaga staadioni poole olnud stewardite huulilt võis lugeda thank fucking god ja mõni lausa oli pisarsilmi. Nägin enda ümber täiskasvanud mehi vaatamas pea šokis väljakule või taevasse, rõõmust ja vabanemisest pisarad alla jooksmas. Ja see kõik oli väga okei. Kõik mõistsime, mis selle taga. See ei ole vaid see hooaeg, siin taga on pikk ühine teekond, mis on meid karastanud, teinud vahepeal kibedaks, aga jätkuvalt loodame, isegi kui teame, et it’s the hope that kills you. Kuid seekord oli tunne, et pingutasime tiimiga koos, see oli sama palju meie võit kui nende meeste mäng väljakul. 

Tagasiteel

Kui staadionilt välja voorisime massidega, siis laulud jätkusid. Kujude ümber ja peal võeti ette laulud, et oleme teel Budapesti. Kuidas sinna saame ja mis seal saab, ei tea, aga teel Budapesti oleme.

Que sera, sera, whatever will be, will be. We’re going to Hungary.

Staadionilt ära kõndides ja metroos peeti plaani, et kohe koju jõudes tuleb lende hakata valima ja majutust otsima. Läbiv tunne, et peab minema, olgu mis on, aga millal siis veel ja millal jälle? Täna hommikuks juba majutuse hinnad pannud kosmosesse nagu Artemis II.

Finsbury Parki metroojaama poole voorides pole vist kunagi nii lõbus olnud. Saad vihma kaela, ümberringi naerul näod, visatakse nalja, lauldakse jätkuvalt allez, allez, allez, allez. Kõigil hääled kähedad, valus rääkida. Esimest korda vist loodeti ühiselt, et see jalutuskäik äkki ei lõppegi, sest ei soovi seda tunnet veel ära anda ega leppida argipäevaga. Andke veel seda, rohkem ja otse veeni, üle päeva.

Metroos sai veelgi nalja, sest kui olime end peale surunud ja ühe peatuse tagasi sõitnud, siis selle aja jooksul lasti ka Atletico fännid minema staadionilt. Ainult, et selle aja peale tehti Arsenali metroopeatus lahti ning nüüd voorisid nemad samale rongile.

Kõigest hoolimata oldi spordimehelikult viisakad. Nemad tõmbasid oma laulud käima, vastati otsemaid Arsenali lauludega. Aeti juttu ja vahepeal nad ikka tahtsid torkida, et mis te seal finaalis ikka teete, kui nii mängite. Sellest jutust kumas välja pigem pettumus oma meeskonna suhtes ja sõnastamata kiitus meie meestele. Kuid kõige olulisem oli, et kui vaid pool tundi ja rohkemgi tagasi olime vihavaenlased, siis nüüd üksteise vastu surutuna suutsime olla suuremeelsed ja koos metrood jagada, sest kõigil vaja kuhugi tagasi jõuda. Erimeelsused jäid väljakule, mäng on läbi.

Järgmine päev

We’re by far the greatest team that the world has ever seen.

Teame seda niigi, aga tol õhtul oli sel sügavam ja suurem tähendus. Staadionil saadud tunne toidab veel pikalt ja loodetavasti annab meeskonnale jõudu juurde, et hooaeg nüüd üle finišijoone lükata. Sotsmeediat on vahelduseks mõnus lugeda ja see tunne ei taha lõppeda, sest kõik tundsid kahte asja - toimus ühine nihe ja lüke paremuse poole ning koos tehti ajalugu. Viimati Meistrite Liiga finaalis 20 aastat tagasi. Sel hooajal ühtegi mängu pole kaotatud (jah, kuklas tiksub, et võime olla nö Benfica, kes ei kaota ühtegi mängu, aga ei võida ka tiitlit) ja on teatav Wengeri aja vaib, kus tihke kaitsega pandi finaalini välja. Kas nüüd läheb teistmoodi?

Ja fuck celebration police, mis on vaid sotsmeedia ajastu nähtus, kus iga sündmusühikut soovitakse pilbasteks analüüsida klikkide nimel. Minu ja 60 000 inimese ning meeskonna ühist kogemust ei saa niisama vähendada. Meie teame milleks see vajalik oli ja mis on selle tunde tähtsus. Tähistame nii nagu tahame, mis see teile korda läheb, kui vaid parastamiseks ja pisendamiseks. Tehke midagi targemat.

Jõuan Stanstedi, näha on teisigi fänne tagasi lendamas. Kes Kopenhaagenisse, kes Barcelonasse, kes mujale. Üksikuid nukraid Atletico fänne samuti. Arsenali fännid käivad mööda lennujaama ja neil on vandeseltslik muie näol. Noogutatakse teadvalt üksteisele, finaal terendab. Kui ei noogutata, siis võetakse kas laul isegi korraks üles või hõigatakse we’re on our way. Ümberkaudsed peavad leppima, sest nii on täna ja see õigus on välja võideldud. 

Aeg deemonid lõplikult välja ajada viimaste mängudega. Pole paremat aega või võimalust selleks. Ooh, to be a Gooner.